Nümfkakauud

Nümfkakaduud looduses

 

See linnuliik on asustanud peaaegu kogu austraalia. Nad on väga niiskuselembelised linnud. Seetõttu elavadki austraalia rannikualadel ja avamaastikel, veekogu lähedal. Mõnikord võib näha nt. järve ääres, sadu linde. Tavaliselt liiguvad nad toidu otsingutel ringi, kas paarides või väikese parvega. Nümfid söövad looduses seemneid, pähkleid, teatud taimi, puuvilju ja marju. Tihti tekitavad need ilusad olevused peavalu põllumeestele, sest hävitavad viljelevaid kultuure. Nymphicus hollandicus on uhke ja suursugune lind. Tal on pikk saba ja sihvakad, teravatipulised tiivad. Looduses elavatel isenditel on keha, saba ja tiivad hallid. Tiibadel jookseb valge triip. Pea on tutiga ning kollane või hallikas. Põskedel kaunis, oranzikas põselaik. Kui algab vihmaperiood, siis on kakaduude pea pesitsusmõtteid täis. Isane laulab ning kekutab, püüab emasele muljet avaldada ja teda pessa meelitada, mis on aegsasti valmis vaadatud. Pesa on puuõõnsuses. Kui veab, leiabki isane endale eluks ajaks paarilise (see pole muidugi reegel).

 

Nümfkakaduud lemmiklindudena

 

Nümfid on väga populaarsed lemmiklinnud. Vähenõudlikud, kergesti paljunevad, julged, ilusad, uudishimulikud ja nii arukad, et võivad isegi hakata sõnu järgi matkima, eriti isased. Arvestama peab, et nad tekitavad palju prahti, tolmu ja ajavad sulgi. Kindlasti ei sobi lemmikuks allergikutele. Kui sulelistel on igav, siis võivad nad olla väga häälekad, ning strssi langeda. Stressis lind hakkab endal sulgi kakkuma ja muutub tigedaks. Sulgede kitkumine võib lõppeda surmaga, kui midagi ette ei võeta. Tige nümf on ohtlik, sest tal on suhteliselt terav ja tugev nokk. Kakaduu vajab suurt puuri, mida suurem, seda parem. Minimaalsed mõõdud võivad puuril olla: pikkus 55 cm, kõrgus 80 cm (lk 19 http://www.palvelu.fi/evi/files/55_519_398.pdf ) . Sellises puuris elades vajab lind igapäevaselt, toas ringi lendamise aega. Puuri ei tohi panna liiga palju mänguasju, sest nümf võib ennast vigastada. Nokaline tahab seltskonda, ta on ikkagi sotsiaalne olevus. Kui pead linnu pikaks päevaks üksi koju jätma, on mõistlik talle sõber võtta. Olgu selleks siis, kas teine nümf või nt. viirpapagoi. Sulelist ostes tuleb jälgida, et lind oleks noor ja terve (säravad silmad, rõõmus, uudishimulik, sabaalune puhas, ei oleks väärarenguid jne). Kõige parem on valida endale sõbrake, kasvataja käest.

 

Soo määramine

 

Loodusliku värvusega linnul on kerge vahet teha, kumb on emane ja milline isane. Hallil isasel nümfil on tiibade ja saba alune peaaegu must. Emasel aga kollane ja horisontaalsete vöötidega. Tiibade siseküljel, kollased laigud. Aretatud on 25 erinevat värvust ja mõne mutatsiooni puhul on võimatu määrata sugu, sulemustri järgi. Nt. harlekiini ja lutiino. Teine võimalus on linnu käitumise jälgimine. Enamus isaseid hakkavad laulma juba väga noorelt u. 2 kuuselt. Siiski mitte kõik, kuid esimese sulgimise ajaks so. u. 6 kuuselt, peaksid juba kõik isaslinnud laulma. Erinevate isaste laul, erineb teineteisest. Nad improviseerivad, kaunistavad oma laulu viisidega/häältega, mida nad kuskil kuulnud on (nt. mõne teise linnuliigi sirin või hoopis koera haukumine jms.). Emastele pole lauluannet antud, nemad ainult krääksuvad ja teevad muid sarnaseid helisi. Isased erinevad emastest veel selle poolest, et nad kekutavad ja trummeldavad mõnikord nokaga vastu kõvat pinda, ning võivad hüpata jalad koos oma laulu saatel. Avavad tiibu ja moodustavad justkui südame (seda peab selja pealt vaatama). Ka emased tõstavad tiivad mõnikord ülesse, kui nad ähvardavad kedagi. Tavaliselt emaslinnud lihtsalt sirutavad oma tiibu, kuid "südant" nad ei moodusta. Harva juhtub ka nii, et kaks isast nümfi kui nad on kaua koos elanud, hakkavad homodeks. Üks isastest käitub nagu emane. Linnud isegi paarituvad kuid järglasi ei saa. 

 

Toitumine

 

Nümfidel peab ka koguaeg olema seemnesugu ees ja kindalsti ka igapäev midagi värsket nt. õun, pirn, granaatõun, aprikoosid, vaarikad, paprika, herned, kurk, kõrvits, suvikõrvits, kapsas, lillkapsas, spargel, hein, salatilehed, idud, porgand, värske mais jms. Veel võib proovida anda nt. keedetud riisi, muna, tatart või keedu makarone. Oleks hea, kui sulelistel on ligipääs tindikalaluule e. seepiakivile. See on hea lubja ja mineraalide allikas. Müügil on veel spetsiaalne joodikivi. Jood ennetab kilpnäärme haigusi. Uuemates toitudes on jood juba sees. Samas on linnul, hea kivikeste kallal nokitseda. Ükski elusolend ei saa läbi veeta. Vesi peab olema läbipaistev, lõhnatu, maitsetu e. puhas ja värske. Leidub ka toiduaineid ning taimi, seemneid mis on nümfkakaduudele mürgised või kahjulikud. Nendeks on: avokaado, maitseained, rabarber, alkohol, šokolaad, kohv, must tee, suhkur, sool, kirsi-,õuna-,pirni, aprikoosikivid. Paprika seemneid ei soovitata ka anda. Sihvkadega, pähklitega ja hirsiga liialdamine ei ole hea, sest muudab linnu ülekaaluliseks. Kakaduud eelistavad süüa toitu, mis on toa temperatuuriga.

 

Pesitsemine

 

Isane püüab emasele meeldida: laulab, trummeldab nokaga, teeb ennast suureks ja ilusaks. Lõpuks kui kaaslane lubab, nad paarituvad mõnikord isegi iga tunni tagant. Isaslind ronib emasele, külje pealt selga ja hakkab oma sabaalust vastu emase sabaalust nühkima. Kui kakaduul on kaua aega olnud üks partner, ei pruugi ta uut kaaslast omaks võtta. Teine probleem võib tekkida siis, kui suleline on aastaid üksi elanud, lind lihtsalt ei oska või ei taha suguelu elada. Nümfid saavad suguküpseks 6-8 kuu vanuselt, emased veidi hiljem. Linde ei tohi paaritada varem kui 1,5 aastaselt, ideaalne oleks 2 aastaselt. Liiga noorte vanematega võib tulla probleeme: vastutustundetu, hooletu, emasele võib muna kinni jääda. Pesakasti mõõdud peavad olema vähemalt 25*25*40(kõrgus) ja sisenemisava läbimõõt 7-8 cm., sisenemisava ja põhja vahe 25 cm. Sisenemiskoha juurde peab panema tugeva õrre. Pesakasti põhja võiks raputada nt. saepuru u. 10 cm paksuse kihi. Mitte mingil juhul ei tohi lubada poegadel kooruda puuripõhjas, sest tibud vajavad normaalseks silmade arenguks pimedust. Mõlemad linnud toimetavad pesas. Sätivad ja askeldavad seal, pilluvad natuke pesamaterjali välja. Lõpuks hakkab emane paarituse ajal kummaliselt häälitsema "kok-kok-kok" sellega annab ta märku, et on valmis munema. Tavaliselt ongi järgmine päev muna pesas. Üle päeva muneb emaslind hommikuti ühe valge muna, kokku 4-7tk. Õige haudumine läheb lahti, peale teise muna munemist ja kestab u. 20 päeva. Haudumisest võtab osa ka isane. Öösiti istub pesas tavaliselt emane. Teatud aja tagant keerab mamma või papa mune. Haudumise ajal ei tohi linde häirida. Pesitsusajal peab menüü olema mitmekülgne. Iga päev on vaja teradele lisaks pakkuda loomset ning taimset toitu, see on tibude arengule väga oluline. Hoiatus: Noorele emasele võib jääda muna kinni või puruneda kehas. Kui nii on juhtunud, siis tuleb emane pesast välja ja istub puuripõhjas õnnetult. Viivitamatult peab minema veterinaari juurde. Kui muna kätte ei saada, siis lind sureb. Kõikidest munadest tibusi ei kooru. Umbes 4 päeva vanustel, viljastatud munadel on läbi valgustades näha veresooni ja õhutaskut. Teine võimalus on oodata, kuni viimase muna munemise päevast on möödas üle 20 päeva. Kui vanemad enam ei haudu, võiks muna ära võtta. NB: Pesitsusajal muutub punane värvus, põskedel erksamaks. Mõned punakad suled võivad ilmuda ka mujale.

 

Tibud

 

Kui tibu on valmis munast väljuma, siis hakkab ta piuksuma ja rabelema. Vanemad hoiavad muna teatud asendis, ning aitavad nii pojal kooruda. Tibud kooruvad üle päeva. Ühe päeva vanused beebid on kollaste, hõredate udusulgedega kaetud, pimedad ning väga õrnad, sest ei hoia pead. Pojad arenevad kiiresti 9-11 päeva vanustena saavad nägijateks. Pessa tohib piiluda vaid siis, kui vanemad on eemal. Vastasel korral, võivad nad oma lapsed ära tappa. Pisikest nümfilast ei soovitata panna külmale pinnale, võib külmetuda. Peab meeles pidama, et pugu on väga tundlik. Hea oleks tibudega iga päev tegeleda. Sotsialiseeritud pojake on inimsõbralik. 2 kuu pärast on järeltulijad iseseisvad. NB: Pesa peab iga päev kontrollima, sest mõni tibu võib surra. Surnud beebi on kindlasti vaja pesakastist eemaldada, sest muidu võivad teised pojad saada nakkuse. Surma põhjuseks on nt. hooletud vanemad, väärareng, vähe toitu, halb toit jms. Vahel juhtub nii, et toitu ei jagu kõikidele poegadele. Põhjuseid võib olla mitmeid nt. vanemad on liiga noored, toitu on vähe, tibu on liiga jõuetu, et toitu nõuda jms. Siiski on võimalik, selliseid beebisi päästa. Käsitsi toitmine on väga riskantne. Segu peab olema täpselt õige temperatuuriga. Väiksemate tibude puhul, tuleb toita ka öösiti. Enne, kui uuesti süüa antakse, peab pugu olema täiesti tühi. Pojad on valmis uude koju minema umbes 2,5-3 kuuselt. Vahel ka varem, kuid kindlasti ei tohi nümf olla alla 2 kuu vanune.

Info on võetud papagoimajast ja oma teadmiste põhjal.